Eesti jazzmuusika lugu saab alustada 1918. aasta suvest, kui ühes Tallinna saksakeelses koolis asutasid poisid Kurt Strobeli initsiatiivil tantsuorkestri, mis üritas mängida võimalikult moodsat repertuaari.
1920ndate keskel moodustas selle grupi tuumik Eestis esimese kutselise jazzorkestri The Murphy Band.

Sõjaeelsetel aastatel tegutses Tallinnas lühemat või pikemat aega umbes 60 tantsumuusika orkestrit. Et jazzi seos moetantsudega oli sel ajal tihe, siis puutusid uue nähtusega kokku paljud muusikud.

1936. aastal toimus Tallinnas esimene jazzkontsert filharmoonilises saalis. Muusika astus sama rütmis muu maailmaga. 1930ndate lõpu svingi-vaimustus ja moodne tantsumuusika kajas valjusti vastu ka Eestis.

Sõda tekitas järsu katkestuse. Saksa okupatsiooni ajal oli rangelt keelatud kõik ameerikalik ja sealhulgas ka jazz. Järgnes nõukogude okupatsioon. Mõned aastad paistis jazzile lootusekiireke, tekkis entusiastlikke orkestreid ja kinodes näidatud Ameerika filmiga “Kuupaistelise oru serenaad” kaasnesid Glenn Milleri orkestri nakatavad svingirütmid. Eesti enda sving-hittide meistrina kerkis esile hiljem legendiks saanud Raimond Valgre.

Aga koos Külma Sõjaga kuulutati 1940ndate lõpuaastatel lisaks Ameerikale vaenlaseks ka jazz. Moskvast jõudis Eestisse hüüdlause “Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Orkestritest eemaldati saksofonid, jazzitoonid muusikas võisid kaasa tuua karistuse.

Jazz läks põranda alla. 1949 maikuus toimus Tallinnas suletud uste taga ja salaja esimene jazzfestival, kus esines kahe orkestri baasil moodustatud kümmekond koosseisu. 1950ndatel käis nime Swing Club all konspiratiivselt koos seltskond entusiaste, kes muu hulgas püüdis nii arutelude kui musitseerimisega selgusele jõuda, mida kujutab endast uus nähtus be-bop.

Klubi üks eestvedajaid oli helilooja ja pedagoog Uno Naissoo, kellest sai sõjajärgsete kümnendite kõige olulisem uuendaja eesti jazzis. Tema sümbioosi folkloorsest elemendist ja west-coast-jazz’ist peetakse eesti rahvusliku jazzmuusika alguspunktiks.

 
1956 hakkas jäine ideoloogiline keeld sulama. Saksofon tegi jälle häält. Kõigepealt salvestas Eesti Raadio estraadiorkester portsu jazzilikke tantsulugusid. Julgust saanuna järgnesid teised muusikud.

1959 toimus Uno Naissoo eestvedamisel Tallinnas taas tagasihoidlikes mõõtudes jazzfestival. Sellest algas uus traditsioon. Võimud suhtusid jazzi kui läänelikku muusikasse endiselt suure umbusuga ning iga sellesuunaline samm tähendas muusikutele võitlust.

Festivalid jätkusid aasta-aastalt ning seal esines eestlaste kõrval järjest rohkem ka nõukogude tähtmuusikuid. 1966 oli Tallinna festival esmakordselt rahvusvaheline ning 1967. aastal paisus see mõõtmetelt ja tähenduse poolest legendaarseks, kui peaesineja oli tollal tähelendu tegev Charles Lloydi kvartett teiselt poolt Raudset Eesriiet. Sõnum, et Eestis on jazz au sees, levis New York Timesi, Ameerika Hääle ja ajakirja Down Beat abiga üle maailma. Siis aga langes taas tõkkepuu ning festivalide traditsioon katkes järsult.

Toibumiseks kulus aastaid, aga uus põlvkond muusikuid liikus saadud tugeva impulsi ajel edasi. Varasemaga võrreldav särav positsioon jäi eesti jazzil unistuseks. Aga sama toimus kõikjal, kui rock ja pop tõmbasid publiku enda juurde.

Jazz kahanes ja kohanes. Tulid uued rütmid ja ajakohased kõlad. Elekter, biit ja jazz-rock kõrvuti eelmiste kümnendite traditsiooniga. Eesti parimad jazzmuusikud Lembit Saarsalu, Tiit Paulus, Helmut Aniko ja Arvo Pilliroog kuulusid tippude hulka ka nõukogude jazzis. Aga siis hakkas punaimpeerium 1980ndate lõpus lagunema ning muutuste keerises pidi ka jazz suutma ellujäämise nimel jälle kohaneda.

Järjest reljeefsemalt hakkas ilmnema eesti jazzmuusika üks suuremaid eripärasid – paljud instrumentalistid ja komponistid olid korraliku klassikalise muusikalise haridusega, mis jättis kuuldava jälje ka muusikale ning kajas üle põlvkondade. Tuntud dirigendid Neeme Järvi ja Eri Klas mängisid noorena jazzgruppides, paljud Eesti Heliloojate Liidu liikmed kirjutasid jazzi varjundiga laule ja palasid või mängisid ise ansamblites.

Silmapaistvateks jazziedendajateks said lisaks Naissoole swing-entusiastid Valter Ojakäär ja Aleksander Rjabov. Viimase puhul lisandus Bossa Nova lembus.

Kui Eesti oli äkki taas iseseisev, avanesid varem suletud piirid välismaailmaga ja uksed olid justkui valla. Selgus, et minna ei olnud kuhugi, keegi ei oodanud. Jazz pidi kasvamist alustama peaaegu nullist – ümber õppima, leidma publiku, otsima sõpru välismaal, tormama ajaga kaasa ning olema igasugustele võimalustele avatud.

Alguses oli tähtis katalüsaator 1990 startinud iga-aastane festival Jazzkaar. Siin esitleti oma uut muusikat, toimusid plaadiesitlused, imetleti kuulsate välismuusikute kunsti ja koguti nendega koos mängides kogemusi.

Uus põlvkond muusikuid pürgis õppima välismaal ja sai sealt lisaks teadmistele mängukaaslasi ja kontakte. Nii hakkas Euroopa ja maailma poole samm-sammult avardumine toimuma Põhjamaade ja Baltikumi kaudu.

Praegune eesti jazz on mõõtmetelt ja arvudes väike, sest ka Eesti on väike. Aga ta on mitmekesine ja kõigis suundades avatud, vitaalne ja loominguline ning noore energiaga.

Väike keskkond seab oma piirangud, aga samas rikastab muusikat. Paljud jazzmuusikud on “polüglotid”, kes vastavalt võimaluste avanemisele mängivad ka klassikalise muusika koosseisudes, folkmuusikutega, eksperimentaatoritega või rockbändides.

Jazziharidusele pani Eestis aluse Uno Naissoo, kelle initsiatiivil avati 1977. aastal Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis estraadiosakond (praegu rütmimuusika osakond), kus said tuule tiibadesse ka paljud jazzmuusikud.

2004. aastast tegutseb jazzmuusika osakond Eesti Muusikakadeemia juures. Jazziõpet jagatakse veel Viljandis ja Tartus.

2004 asutatud Eesti Jazzliit on toonud muusikasse uut hoogu ning aasta-aastalt on muusikute ühistegevus avardanud jazzi tegevusvälja.

Tallinnas toimuvad regulaarselt kontserdid Teater No99 Jazziklubis ja Philly Joe’s Jazziklubis.

Festivalidest on lisaks Jazzkaarele olulisemad alates 1982. aastast toimuv noorte muusikute Tudengijazz ning enam kui 10-aastase ajalooga eestikeskne Sõru Jazz Hiiumaal ja eksootikahõnguga Juu Jääb Muhumaal. Tartus ja Narvas toimub festival IdeeJazz.

Alates 2007. aastast on Jazzkaare ja Eesti Jazzliidu initsiatiivil jagatud iga-aastaseid jazziauhindu, mis tunnustavad väljapaistvate saavutustega muusikuid, noori talente ja jazzivaldkonna edendajaid.

Rahvusvahelise fonogrammitootjate liidu IFPI liikmeskonda kuuluv Eesti Fonogrammitootjate Ühing on iga-aastasel Eesti Muusikauhindade tseremoonial parima eesti artisti Jazzalbumi välja kuulutanud alates 2000 aastast.

Suurima rahvusvahelise tuntuse on saavutanud ECM-i artist pianist Kristjan Randalu ja Taani Muusikaauhindade jagamisel tiitleid võitnud saksofonist Maria Faust.

Aktiivselt välisareenile pürgijad on oma mitmete koosseisudega Kirke Karja, Kadri Voorand, Jaak Sooäär, Peedu Kass, Tanel Ruben, Joel Remmel ja Erki Pärnoja.

Staažikamatest muusikutest on kõige aktiivsemad: Lembit Saarsalu, Tõnu Naissoo, Villu Veski, Raivo Tafenau, Mart Soo, Taavo Remmel, Toomas Rull ja Raul Sööt.

Eesti jazzielu on vitaalne ja aktiivne. Uus muusikutepõlvkond on varasemaga võrreldes arvukam, parema hariduse saanud ja avarama silmaringiga.

Praegust eesti jazzmuusikat iseloomustab kõige enam stilistiline mitmekesisus, folkloorsete elementide kaasamine, tõmme põhjamaise kõla poole ning tung järjest rohkem integreeruda rahvusvahelisse jazziellu.